Peletame igavust

Raven seisis tänavanurgal, kus ta veidike varem oma parima sõbranna Viaiga kokkusaamise olid kokku leppinud. Päev oli möödunud põhimõtteliselt lakke vahtides ja mitte midagi tehes, nüüd oli aeg muutuseks, sest vastasel juhul oleks neiu lihtsalt hulluks minemas olnud. Dely ei teadnud, mis nad Vianiga tegema hakkavad, kuid midagi põnevat tõotas see kindlasti olla.

OT: Viancente

Viancente oli päeva veetnud metsas puu otsas istudes ja telefoni ekraani jõllitades. Ta oli kohe võtnud ühendus oma parima sõbranna Raveniga, kui too internetti ilmus. Ta küll ei teadnud, mida nad tegema hakkavad, aga see oli kindel, et kui nad koos olid, siis ükski idee ei jäänud tahaplaanile või jäi tegemata, kuna tundus liiga pöörane. Madeley märkas sõbrannat endast eemal tänavanurgal ootamas, kus pidi kokkusaamine toimuma. Neidis muigas ja tõstis vaikselt kiirust joostes sõbrannani ja hüpates talle ehmatuseks selga.

Dely kiljatas ehmatusest, kuid mõistes, et see on kõigest Vian, mitte mõni sarimõrvarist röövel, puhkes ta naerma. "Nonii, jõudsid kah lõpuks, ma juba ammu ootan siin," muigas ta, see teine pool oli muidugi tegelikult vale, sest ka tema oli ainult natuke aega tagasi jõudnud. "Igatahes, mis täna teinud siis oled?"

''Jah, kindlasti ootasid.'' sõnas tüdruk peaga noogutades samal ajal neiu poole silmi kissitades - ta nägi vale kergelt läbi. ''Aga tegelikult kükitasin poolteise meetri kõrgusel puu otsas ja ootasin, kuna sa oma eriti suure tagumiku internetti vead.'' muigas Viancente ja seisis sõbrannast pisut eemale.

"Oleks ma teadnud, et sa ootad, oleks selle hiiglasliku tagumiku juba varem netti vedanud," muigas ka Raven. "Ma passisin terve päeva lihtsalt lage, kõik praod ja ebatasasused on pähe kulunud juba," kurtis ta siis oma väga mitte huvitavast päevast. Oleks ta teadnud, et Vianil täna plaanid puuduvad, oleks ta heameelega juba varem sõbrannaga kokku saanud, et midagi hullu ja meeldejäävat korda saata.

''Tead, ma haarasin midagi kaasa ka.'' muigas Viancente endalt kotti seljast vinnates ja sealt lõpuks neli klaaspudelis siidrit välja võludes. Nad olid täisealised ning keelata ei saanud keegi. ''Annab julgust lollusteks. Mitte, et me seda vajaks.'' muigas neiu.

Raveni silmad lõid koheselt särama kui Vian pudelid kotist välja tõmbas. Ta suu vajus kõrvuni "Vot sellest ma küll ära ei ütleks!" hüüatas ta vaikselt. "Julgust on meil tõesti juba niigi piisavalt, aga siider kulub alati ära," lisas ta. Ravenil oli hea meel, et sõbranna tuli ideele need kaasa võtta.

Madeley pistis kaks klaaspudelit tagasi kotti ning pani koti endale selga, ühe pudeli jättis ta endale ning teise ulatas oma sõbrannale. Õnneks tal oli võtmekimbu küljes avaja olemas, muidugi võtmehoidja näol ja päris kehv, aga ajas seegi asja ära. Tüdruk avas oma pudeli ja ulatas võtmed Raveni poole.

Raven võttis Viancentelt avaja ning suurema vaevata sai ta ka korgi pealt ära. Ta ulatas võtmed sõbrannale tagasi ning võttis suure lonksu siidrist, mille maitse talle kohutavalt meeldis.
"Mis meil siis täna õhtul plaanis on?" uuris ta põnevusega Vianilt.

''Mis sa välja pakud? Lähme ronime jälle kuhugi kuhu ei tohi?'' küsis neiu naerdes. Võttes vahelduseks lonksu oma pudelist jätkas ta siis ''Ma mäletan, kui ronisime üle elektrijaama värava või mis ta oli. Politsei oli näost sinine, kui meid seal nägi.''

Dely puhkes sele mälestuse peale kõva häälega naerma. "Appi, see oli niii hea! Need jobud ei julgenud järgigi tulla," Raven silmitses ümbrust ja üritas mõne plaaniga lagedale tulla. Siis märkas ta veidi eemal rdelit, mida mööda oleks olnud võimalik katusele ronida. Ja kuna siinsed majad asetsesid üksteisele vägagi lähedal, oli võimalik mööda neid veel ka edasi liikuda. "Oh, läheks katusele?" osutas ta redeli suunas ja vaatas Viancentele kavalalt otsa.

Tüdruk viskas ka pilgu redelile ja siis oma klaaspudelis joogile. ''Päris hea idee, ongi uus ekstreemsus.'' naeris neiu. ''Nimetan selle klaaspudelis siidriga redelist üles ronimine.'' muigas tüdruk. ''Tead sellise võistluse võiks isegi noorte jaoks olümpiamängudele ju panna. Mis sa arvad?'' olid Cente ideed lõputud.

"Vau, kus su ajurakud nüüd kihutavad oma ideedega!" naeris Dely, kuid samas pidi nõustuma, sest idee oli ju võimas. "Teine võistlus peaks olema see, et kui kiiresti meile seekord politsei kutsutakse," muigas Raven kiigates uuesti redeli poole.

''Kas siis kui oleme katusel või siis kui astume esimesele redeli astmele?'' muigas Viancente ja lippas lõpuks redeli juurde, keegi ju pidi lõpuks ronima hakkama. Muidu kutsutakse juba siis neile politsei, kui nad pole redelit puudutanudki.

"Siis kui katusel," vastas Raven ning liikus ka nüüd redeli poole. Klaaspudeliga ronimine ei olnud kohe kindlasti parim idee, kuid millal enne Raven imeliste ideedega hiilanud oli? Pealegi tundusid need katused ikka väga ahvatlevad.

Tüdruk haaras redeli ühes pulgast ning hakkas siis üles poole ronima ''Kuule, ei tundugi nii raske.'' naeris tüdruk sõbrannale korra peatudes ja tema poole vaadates. Loodetavasti ei kavatse pudel käest libiseda, seda küll ei taha, et Dely sellega pihta saab.

"Oota, ma tulen ka kohe," ütles Raven naeruga kui Vian juba nii kõrgel oli, et ka tema ronimist alustada sai. "Ära sa mulle pudelit pähe ainult kukuta!" hoiatas ta igaks juhuks, selle tagajärjel võib ikka päris halb õnnetus juhtuda. "Kuule, vist pole jah probleemi," kinnitas ka tema, et ronimine polegi kõige raskem.

''Ma selle peale mõtlesingi just.. selle pudeli asja ma mõtlen.'' hõikas tüdruk alla poole ning ronis edasi, et kiiremini siit just eriti ohutult redelilt ära saada ja pealegi ta ei tahaks enda eriti heast siidrist ka ilma jääda.

"Kummast sul rohkem kahju oleks, minust või siidrist?" küsis Raven kerge muigega. Järgmisel hetkel libises pooltühi siidripudel neiu käest ära ning kukkus klirinaga maha puruks. Dely üritas seda küll päästa, kuid asjatult, olles ise ka peaaegu alla kukkumise äärel. "Okei, pudel pudeliks, ise tahaks ikka ellu jääda," naeris ta närviliselt alla vaadates, kuhu ta pudel maandunud oli.

''Ma nüüd ei teagi kummast mu kahju rohkem oleks, aga vaadates seda vaesekest, mis just alla kukkus, siis oleks vist pigem pudelist kahju. Sina kildudeks ei läheks ja nii kõrgelt kukkudes nüüd mingit eriti suurt ja hullu luumurdu ka ei saaks. Pealegi, ma olen vampiir. Purunematu.'' sõnas neiu, tuletades oma sõbrannale oma olemust meelde. Vian ronis muidugi hoogsalt edasi.