Lagendikul

Kunagi väiksena käis Laura siin lagendikul suht tihti niisama, kas või lilli korjamas kuid nüüd ta satub siia harva. Ta armastab pigem aega puu seltsis veeta või niisama loomade juures. Täna aga tuli ta siia lagendikule. Tüdruk istus keset lagendiku maha aga üsna pea ta lamas seal ning vaatas taevast, kell võis olla midagi viie või kuue paiku õhtul. Neiul oli pea mõtteid täis, ta üritas neist lahti saada aga võimatu ülesanne.

OT: Viancente Madeley Clark

Viancente lamas rahulikult murul ja lillede seas pikali tõmmates samal ajal oma e-sigareti ja jälgides taeva kohal tiirlevaid linnukesi, kellest kõigil oli kuhugi väga kiire. Tüdruk kuulis vaikset sammude mütsu ja sahinat, mis teda hetkeks natukene üles poole küünitama pani, et uurida, kes see kord kohale saabus.

Laura vaatas taevast ja oli nii oma mõtetesse süvenenud, et ei pannudki tähele, et siin võiks veel keegi peale tema olla. Samas kui oligi siis tal ei olnud hetkel küll seltskonna vastu midagi. Oligi veidikene midagi põnevamat teha kui selle taeva vahtimine. Ta ohkas vaikselt.

Neiu ajas end istuli ja tõmbas veel viimase mahvi oma vidinast ning klõpsutas selle kinni. "Hei!" tervitas Vian võõrast, kes temast õnneks nii väga kaugel ei olnud.

Laura vaatas sinna suunas kust see Hei tuli. Ta tõusis ka siis rohkem istuli. "Hey," lausus ta siis tagasi. Tal ei olnud vestluse vastu midagi.

''Ma olen Viancente.'' sõnas neiu viisakusest teist tüdrukut vaadates ja siis pilku tagasi taevale ning säravale päikesele keerates. Väljas oli ilus ilm ja tundus, et tuleb ka tähtede rikkas öö. Pealegi oli kohe-kohe täiskuu öö tulemas.

Laura naeratas korraks ja vaatas siis selle tüdruku poole. "Laura," lausus ta siis ka oma nime. "On alles keeruline nimi sul," pidi ta ära mainima. Ta ei armasta eriti nii väga seda täiskuuööd, sest siis muutub ta libahundiks, kes võib juu iga ühe, kes ette jääb ära tappa. Ta vihkab seda.

''Ma loodan, et sa ei pane pahaks, kui uurin mis rassist sa oled?'' küsis tüdruk nüüd pilku tagasi Laurale viies ja naeratas. ''Aa, ja selle nime asjus. Tõsi ta ole, et keeruline. Võid mulle lihtsalt Vian ka öelda.''

"No öeldakse suht tihti, et vampiiri suurim vaenlane või midagi sellist. Kuid jh ega ma ise selles nii kindel pole, saan nendega isegi hästi läbi," lausus Laura sellepeale muigega. "Ahah okay. Eks ma siis kutsun sind nii," lisas ta siis veel juurde.

Vian krimpsutas märkuse, mida tüdruk üles peale nina. Ta ise ju oli vampiir ja ta ei leidnud küll, et neil nüüd mingeid vaenlasi oleks. Kui oli, siis ainult inimeste näol, kes neist lahti tahtsid saada või siis nad ei meeldinud üksteisele mõne isikuga isiksuse ja iseloomu pärast. Ainus asi, mida ta teadis, et neid peeti libahuntidega suurteks vaenlasteks, kuigi see oli puhas vale. ''Nii, et libahunt jah?'' pakkus tüdruk.

No seda küll jaa, see on puhas vale, et nad on suured vaenlased. Võibolla kunagi sajandeid tagasi see oli nii. Tüdruk naeratas korraks. "Jap seda ma olen," vastas siis küsimusle. "Ja sa oled vampiir?" küsis ta siis vastu.

''Jah, olen tõesti.'' noogutas neiu ja silmitses siis lagendikku. ''Kui vana oled? Näed üsna noor välja.'' uuris neiu edasi. Juttu tuli ju kuidagi siiski üleval hoida, kui seda alustatud on.

Laura naeratas siis korraks. "17," lausus ta siis oma vanuse. Ta ei hakkanud oma vanuse kohta valetama. "Sa oled kindlasti vanem kui sa välja paistab, seega kui vana sa ise oled?" küsis ta siis tüdrukult.

"98." muigas Viancente. Ilmselgelt on väga veider vaadat 18.aastase välimusega 98.aastast.

"Vanamutt siis juba," pomises Laura omaette. "Sa näed üsangi minu vanune välja, võibolla aasta vanem isegi," lausus ta siis muigega.

"18.aastase välimus." sõnas tüdruku muigega. "Esialgu oli veider mõelda, et sa peaaegu ei vananegi, aga noh harjub ära."

"Ahsoo," lausus Laura selle kõige peale. "Võib uksuda, ma ei suuda seda isegi ette kujutada, milline see elu sul olla võib nii," lisas ta siis ausalt.

"Koguaeg on igav, sest oled kõik ära juba teinud ja proovinud. Ikka väga igav." sõnas Viancente õrnalt naeratades.

"Ahah. No jah siis pead leidma midagi huvitavat ilmselt kuidagi ikka. Kindlasti leidub midagi mida sa pole proovinud," lausus Laura sellepeale muigega.