Koopa juures või siis sees.

Laura oli niisama koolialast kaugemale jalutama läinud. Ta oli paar korda koopa juures varem käinud seega see koht polnud talle üldse võõras. Täna tal ei olnud kitarri kaasas ega ka raamatut ega märkmiku. Täna ei olnud tal nende kõige jaoks tuju. Tüdruk ohkas ja vaatas kõndides taevasse. Koopa ava juurde jõudes jäi ta seisma ja kuulatas niisama.

OT: Niraya Elvis siis.

Kogu see koobas ja see ala on olnud Niraya ja ta venna lemmik kohtumispaik siin kuradi linnas. Siin on vaikne ja pole kuulda kisa ega kära. Tavaliselt Niraya ei uita koopa sees vaid jääb pigem ikka selle juurde. Esiteks sellepärast, et talle meeldib siin raamatuid lugeda ja oma luuletusi kirjutada. Teiseks, koopas on ju pime.
Niisiis jalutas neidis koopa juurde. Selle ava juures ta jääb alati istuma, raamat või midagi näpu vahel. Ilusa ilma korral avaneb ka päris ilus vaade. Oleks tema külakses ka selline koobas oleks elu jsutkui lust ja lillepidu. Kusjuures neidis ei tea miks ta just täna linnas on. Arvatavasti mingi kooliga seonduv asi.

Laura vaatas siis ringi ja märkas eemalt mingit tüdrukut tulemas. Ta vaatas veidikene tema poole kuid ta ei hakkanud talle midagi hõikama. Tal ei olnud erilist tuju täna. Täna oli tema ema surmaaasa päev, tüdruk mäletas seda siiani siiski. Ta ohkas ja istus ühe kivi peale, mis seal oli. Ta ema aga ei olnud siia linna maetud, vaid palju palju kaugemal, tüdruk ei mäletanud linna nime enam.

Ei läinud kaua aega kui turnides koopa ava juurde pani Niraya tähele, et seal istub üks tüdruk. Ilmselt ootab sõpra või midagi arvas ta. Tegelikult võib niisama ka koopa ava juures istuda. Niraya ise teeks sama. Siin tõesti on vaikne ja saab rahulikult istuda. Selle põhimõttega tuli ka Nim koopa ava juurde.
Jõudes koopa ava juurde tüdruk vaatas teisele otsa ja noogutas talle. Too tüdruk tundus olevat selline inimene kes ei karju, mis tähendab, et Niraya saab oma raamatut lugeda millega ta koos siia tuli. Kui asi liiga vaikseks läheb, siis planeerib Niraya tooga suhelda. Praegu lihtsalt noogutame ja naeratame ja siis istume kivide peale ja mina hakkan oma raamatut lugema ja ei sega sind enda olemasoluga.

Laura viis pilgu tüdrukule ja noogutas siis talle vastu. Ta ei hakkanud midagi ütlema, laseb tüdrukul lugeda kui too seda tahab teha. Tal ei olnud vaikuse vastu mitte midagi. Talle isegi meeldis see hetkel. Ta ohkas korraks ja viis pilgu taevasse tagasi. "Ma igatsen sind ema," mõtles tüdruk vaikselt seal.

Siin kohapeal võiks hakata Nim nutma. Tegelikult üldse kui jutt käib emadest. Niraya ise ei tea kas ta ema on elus või surnud. Kus ta ema üldse on. Lapsest saati on ema lihtsalt tühja õhku kadunud. Nirvana ise enda emast ei mõelnud hetkesel ajal ja jätkas oma raamatu lugemist teise kivi peal, kus ta parasjagu istus. Ise pole neidisel vaikuse vastu midagi, aga tal võib hakkata piinlik, kui teine isiksus on temaga samas kohas ja nad mõlemad on vaiksed. Selliseid awkward momente neiu ei talu.

Laura vaatas endiselt taevast. Tüdruk aga ei teadnud oma isast enam midagi ja teda see ei huvitanud ka enam. Ta ei taha isegi mäletada aegu peale ema surma koos isaga. Tädi pool oli poole parem elu. "Hey, ma olen Laura," otsustas ta siis lõpuks ennast tutvustada. Ta otsustas selle tüdrukuga räääkida ehk saab oma mõtet eemale.

Tüdrukul vaid vedas, et ta praegu vestlust alustas. Muidu oleks Niraya juba süvenenud raamatusse ja poleks tähele pannudki mida too oleks öelnud. Viisakuse poolest pani Niraya oma raamatu kinni. Ta teadis väga hästi kuhu ta oma raamatuga jäi. "Tere Laura," lausas ta siis talle otsa vaadata väikese naeratusega, "ma olen Niraya, aga kõik kutsuvad mind Nim'iks." Tüdruku mälu järgi käib ka too Laura kohalikus koolis. Tavaliselt teab Nirayat kõiki nägupidi.

Jah Laura käis veel kohalikus koolis. "Okay, ma kutsun ka siis sind Nim'iks," lausus ta siis täiesti emotsioonitult nagu talle ikka kombeks oli saanud juba viimasel ajal. Tüdrukut nähti väga harva, kas naermas või nutmas, üldse näitas ta oma emotsioone väga harva. "Sa õpid siin kohalikus koolis jah?" küsis ta igaks juhuks üle.

Emotsioonid võivad vahest tõesti olla ülehinnatud. Kui mul halb päev siis miks ma peaks naeratama. Niraya emotsioonid esinevad tema omaloomingutes. "Jah muidugi," noogutas tüdruk, vaadates kaugusesse, "kuhugile mujale pole nagu minna."

Laura noogutas tüdruku vastuse peale. "Ega suht sama siin,"lausus ta siis ning vaatas niisama enda ette maha. Ta ei osanudki rohkem midagi hetkel öelda.

"Ehk siis sa oled ka mingi eriline isiksus?" küsis Niraya võib-olla lollaka küsimuse. Siin koolis oli väheamlt 97% isikudest eriline; kes vampiir, libahunt, deemonivampiiri ristsugutis jms. Tegelikult on see iseenesest hea kool, kui õpetatakse erilistele käituma nagu tavainimesed, aga seda oskab juba Niraya teha lapsest saati kui ta tavamaailma elama asus oma venna ja isaga.

"Jah seda ma olen. Hetkel veel oma teada suht ainuke selle rassi esindaja. Pole veel kedagi sellest rassist kohanud," ütles Laura. Ega temagi teadis kuidas inimesena käituda, ta kasvas ju nende hulgas üles. Ta ei tea isegi kust kaudu on ta omale libahundi geenid saanud.u

Mõni meist kasvs inglite kohal ülesse. Jubedus 20/20 ei soovitaks. Tõeline propoganda mis taevas käib ja teatud reeglid mida peab kindlasti täitma. Ausalt öeldes ei meeldi Nirayale inglid. Seda on näha, et neil on võltsitud iseloom ja käitumine. Ega nüüd sada inglit ei saa koos käituda samaviisi. Siin tulevad mängu need kes ei käitu ja keda visatakse taevast välja. Sealhulgas Niraya. Tüdruk ise pole kohanud kedagi oma rassi esindajat koolis. "Sama tegelikult," vastas neidis siis.

Tüdruk siis mõtles korraks mis rasse siin on. "Peamiselt on siin vampiire ja deemoneid. Üks inimene on ka," lausus ta siis vaikselt. "Sa oled langenud ingel jah?" Küsis ta siis tüdrukult. Kuna ingleid siin tema teada ei olnud hetkel. Libahunt tüdruk olla ei saa ja inimene ta ka ei ole. Libahuntidel on ka omad reeglid. Paljud elavad karjas aga jh Laura ei ole kunagi neis olnud. Ta lihtsalt ei salli seda.

Jah seda küll, mõtles Niraya endamisi, aga ei öelnud seda välja. Selline tunne nagu too tüüp teab kõike koolist, aga ei saa midagi parata kui kool on hetkel väike ja mõnel hea mälu. See on iseenesest ka loogiline, et vampiire ja deemone leidub hulgi. "Kust sa teadsid?" küsis Niraya Lauralt ning kortsudas oma kulmu.

"Ütleme, nii et sa ei ole vampiir kohe kindlasti, selle ma saaks lõhnast aru juba. Sa ei ole deemon ka kuna sa ei ole siin oma rassi kaaslasi kohanud, see oleks ime kuna neid on siin palju. Sa ei ole ka inimene kuna jh see ei tundu loogiline eriti. Ingleid siin koolis pole minu teada. Seega ainus variant oli langenud ingel," seletas siis Laura tüdrukule. Tal oli üsnagi hea mälu asjade peale. Tüdruk ohkas korraks ja vaatas siis taevasse taas. "Ma olen siin libahunt ise," pidi ta siis ära mainima.