Vampiiride vallutus ühistoas

Kell võis olla umbes 14:30, kui Aurelia oli kõikide ühika tubade uksed üle nuusutanud ning nii kindlaks teinud, millisest rassist isikud seal elasid või viibinud olid. Salaspioon, eh? Tegelikult lihtsalt vampiirilik uudishimu. Vampiir tüdruk oli ja seda ka paar ühikakaaslast, nagu võis järeldada... lõhna järgi muidugi. Nüüd suundus tüdruk ühistuppa, lülitas tööle teleka ning viskus pikali diivanile, kavatsusega playstationit mängida.

Teemasse on oodatud Viancente ja minugipoolest ka teised vampiirid (nüüd on see koht, kus sa pead oma nõus- või vastuoleku andma, Vian )

OT: Üle nuustanud, hahhahah :'D Tegelikult liituda võite vabalt jah. (:

Viancente oli peaaegu, et terve öö väljas veetnud, kuid hoolimata sellest ei suutnud ta oma toas - mida pidi jagama oma kalli õeraasuga, kes aga oli teadmata kadunud - passida. Tüdruk astus ühistuppa lootusega, et seal ikka on keegi, et koos kas või playstationit mängida, mille siin olust ta oli saanud teada kõigest mõni üksik päev tagasi.

Aurelia oli just avanud ühe mängu, kui tuppa sisenes keegi. Tüdruk kergitas ühte kulmu, kuid ta asend diivanil ning pilk ekraanil jäid samadeks. Ta otsustas jääda esialgu märkamatuks, kuigi jah, kuidas sa ei märka siis seda teleka ees vedelevat suurt lodevat vorsti, kes poole diivanist enda alla võtab. Aga vähemalt ta üritas, eks.

''Jumal tänatud, et keegi siin on. Ma lähen nii veel peast soojaks.'' sõnas tüdruk kergendatult ohates, kui neiut televiisori ees mängimas märkas. Kuna tundmatu hõivas suurema osa diivanist, siis ei pannud tüdruk enda poolt kuriteoks seda, et ronis üle diivani seljatoe ja istus neiu jalge juurde nii, et ta jalad üle võõra jalgade oli. Vähemalt ta oli niigi sõbralik, mitte ei potsatanud kohe nende peale istuma.

"Arvatavasti siiski mitte. Vampiir?" küsis Aurelia tüdruku poole vaadates ning võttis viisakalt enda ihuliikmed, mis olid enne asetsenud keset diivanit, sealt ära. Ta oli mängu peatanud ning vaatas neiule, playstationi pulti käes hoides, otsa.

''Jah, vampiir.'' noogutas Viancente sõbralikult naeratades. ''Sa ka ilmselt?'' pakkus tüdruk kulme kergitades. No enda ''liigi kaaslased'' tunneb neiu ikka ära küll. Pealegi ega siin nüüd peale nende nii väga heleda nahaga isikuid ei olnud. ''Ma olen muidu Viancente Madeley, võid lihtsalt Vian öelda.'' sõnas Mad.

"Täpselt nii," vastas tüdruk. "Aurelia Stark. Relia, Elia, Starkie, misiganes... Aga ära ainult Auruks kutsu. Mu ühele inimesest sõbratarile meeldis niimoodi öelda, eriti kui viibisime parasjagu päikese käes. "Aur, sa kõrbed kohe ära! Sinust saab aur, hihihihihihihii!"" tegi ta sõbrannat järgi ja pööritas silmi.

Viancente muigas tüdruku juttu peale ja sõnas ''Päris loominguline - aur.'' ''Tegelikult, tahaks ka mängida. Oled nõus enda mängu pooleli jätma, mängiks koos?'' uuris tüdruk, sest ta niisama siia ka tüdrukute ninnu-nännu juttu ajama ei tulnud. Polnud selline inimene. Ta istus rohkem diivani ääre poole ja tõmbas natukene enda musti põlvikuid üles. Tüdruku moodi oli kanda põlvikuid koos lühikeste pükste, suuremat sorti pluusiga, mis sobis neiule pigem juba öösärgiks ja tennistega.

"Jap, ega ma niikuinii eriti veel mänginud polnud," ütles Elia ning katkestas enda mängu. Tegelikult polnud ta kindelgi, et ta üldse mängida oskas, sest tüdruk polnud enda aega kulutanud eriti telekamängudele ja muule sellisele. Aga proovida ju võis.

''Väga hea.'' naeratas Viancente ning haaras laualt teise mängu puldi. ''Mida me üldse mängime?'' uuris tüdruk. Ta polnud ennist selle peale tulnudki, et seda küsida. Tal oli tegelikult üks kõik, aga noh, küsimine ju paha ei tee.

"Minu poolest vahet pole," vastas Elia, "ma ei oska niikuinii midagi." Ta naeris ning sättis end diivanile mugavamalt istuma, ikka pulti käes hoides.

"No võtame siis mingi ralli. Ma muud tõesti ei viitsi." muigas Viancente selle peale ja tõusis, et konsoolil plaat ära vahetada. Tee peal võttis laua nurgalt ka rallimängu kaasa.

Aurelia jäi istuma samasse kohta, kus ta oli. Ta ei osanud mängust esialgu veel midagi arvata, ja seda õigustatult, ta polnud ju lihtsalt veel mänginud.

Tüdruk vahetas rahulikult plaadid ära ning potsatas peagi tagasi diivanile Aurelia kõrvale istuma. Vian jäi ootama kuni plaat laeb ja lõpuks autoga tänaval kihutama saab hakata.

"Mis raja valime?" küsis Aurelia tüdruku poole vaadates, kui mäng lõpuks ära oli laadinud. "Minu jaoks vahet pole," ütles ta juba ette ära, sest täpselt nii oligi. Tal polnud mingeid erilisi nõudmisi selles osas.

''Tõmba midagi suvalt silmad kinni.'' sõnas neiu muigega. Tal samuti ideid polnud millisel sõita ja selles osas oli suva ka, peaasi, et mängida saab.

"Okei," ütles Aurelia naerdes ja pigistaski silmad kinni. Ta jamas veidi puldiga, kuni lõpuks mingi raja valitud sai. Selleks osutus mingi eriti keeruline ja käänuline rada. Aurelia kortsutas korraks kulmu, valis multiplayeri ja vajutas "Play".

''Hahhaha, sul on vist õnne.'' naeris Viancente neiu kõrval ja võttis parema asendi sisse olles valmis end hingetuks mängima. Ilmselgelt nad hakkavad nüüd hüppama ja taidlema oma kohal.

"Oota, ma ei oska isegi liikuda ju," ütles Aurelia, samaaegselt kõiksugu nuppe klõpsides. "Ja nüüd see näitab mulle valestarti. Oleks siis vähemalt teada saanud, milline see õige nupp oli," arutles tüdruk kõva häälega ja vaatas oma pulti iga nurga alt, kaasa arvatud alt üles.

''Nende kahe jullaga siin saad juhtida.'' sõnas neiu naerdes tüdrukule kahte nuppu puldil näidata ning siis pilku tagasi ekraanile tõstes.

"Aaa..." ütles Relia, kui neiu teda õpetas. Ta vajutas samu nuppe enda puldil ning mingi ime läbi hakkaski tema auto liikuma. Ta süvenes mängu, mõeldes samal ajal, millise mulje ta vampiirile jätnud oli.

"Õppimise asi. Peale seda kui ma selgeks sain oli mind raske selle tagant ära saada. Poisilik ma tean, aga parem poisilik kui libu." sõnas tüdruk oma sõnavara jälgimata. Loodetavasti pool tuttav seda pahaks ei pane.