Õed Clarkid

Neiu passis niisama läpakas süles ning mõtles, mida edasi teha. Õde toas ei olnud, seega midagi temalt ka oodata ei osanud, kuigi tüdruk ju võiks vahest end oma nooremale õele ilmutada ka. Vian sulge arvuti kaane ja pani selle oma öökapile ajades siis lõpuks voodist püsti lipates kapi juurde, et seal natukene korda luua. Vähemalt midagi teha.

OT: Kaylee ilmselgelt

Kaylee sadas toast sisse lutsutades hammaste vahel punast pulgakommi mille ta endale ostnud oli. Tüdruk lükkas ukse kogemata pauguga kinni ja vaatas siis Viancente poole. "Noh, igatsesid mind jah?" küsis Lee naerdes õe voodile ennast pikali visates.

''Oled sa joonud või see pulgakomm sisaldab narkootikume?'' küsis tüdruk kulmu kergitades. Ilmsegelt, et igatses, kui too ei kavatsenud end isegi mitte korraks ilmutada või siis telefoni sisse lülitada. Neiu jättis oma riidekapi, kus seda ja teist ning läks hüppas tüdruku jalge juurde voodisse. ''Ja nüüd ma nõuan selgitust. Kus olid vanakene?''

"Tahad ampsu või?" küsis Lee muiates pulgakommiga õe nina all vehkides ja selle endale siis suhu tagasi pistes. "Ma olin... igal pool vist." vastas Kaylee Vian'i teisele küsimusele.

"Igal pool.. no ma siis parem ei hakka isegi pakkuma, mida ma mõtlen." irvitas Vian selle peale ning ajas end voodist püsti.

"Jajah." naeris Kaylee ja võttis enda tagi taskust enda purunenud ekraaniga puutetundliku telefoni. Võib pakkuda mitu korda see telefon puu otsast alla on kukkunud, ime, et see üldse töötas veel.

"Sellegi poolest tahaks sind rohkem kui üks kord aastas näha." muigas tüdruk kapist kõik võimalikud asjad välja tõmmates. "A, ja mina pole süüdi, kui ma sinu asju vahel kannan. Ise viskasid oma asjad minu omade hulka."

"Käi minuga väljas ja sa näed mind tunduvalt rohkem." lausus Kaylee muiates. "Ja sa tead, et need on minu riided ja ikka kannad neid." lausus Lee ennast mingil määral õigustades.

"Kirjuta nimi peale, siis tean. Mul liiga palju riideid, et kõik meelde jätta." krimpsutas Madeley nina "Ja pealegi, mida ma teen sinuga väljas? Teeme "Jee õdede suur söömaaeg" teemalise jalutuskäigu või?"

"Kui su riideid nii palju on siis mina pole süüdi, et minu asjad kappi ei mahu." lausus Kelsie. "Ega ma sind sööma ei kutsunud." naeris Lee.

"Esiteks sa vabatahtlikult viskasid oma riided minu omade hulka, sest ma jätsin sulle riiuleid küll. Kui sul oleks ruumi olnud juurde vaja oleks saanud küsida. Teiseks ega ma ka ei kutsnud." sõnas neiu pisut tõredalt.

"Rar." muigas Kaylee proovides teha tiigri häält. Lee pani enda telefoni enda taskusse tagasi ja kolis siis enda voodisse ümber, kus ta tiris enda tagi seljast ära ja viskas selle kogemata meelega põrandale, sest kuskile mujale ta seda panna ei viitsinud.

Viancente pööritas ainult silmi ning hakkas siis üks haaval riideid kokku panema ning kappi tõstma. Mõnigi asi sai oma koha riidepuul.

"Ma ei mõista kuidas sa viitsid kappi koristada."ohkas Kaylee. "Kõht on ka tühi." lisas tüdruk.

''Viitsin, kuna mitte midagi siin tühjas ja igavas toas teha pole. Mina käisin varahommikul juba oma jahil ära.'' sõnas tüdruk ning lappis asju edasi kokku vahepeal neid silmitsedes. Mõnegi asja ta tundis siiski ära, mis talle kuulus ning tekitas seega enda ära tuntud asjade jaoks eraldi riiuli.

"See mille sa kappi kapid on kohe kindlasti minu pluus." ütles Kaylee õe tegevust jälgides. "Kui sa nii tubli koristaja siin oled siis tee minu kapi osa ka korda."

''See oli minu pluus jobu.'' turtsatas Viancente kulmu kortsutades. Ta teadis, et see oli tema oma. ''Pealegi, kas sa oled nii pime või loll, et sa ei näe, et kapp on ühine?'' plärtsus neiu õega edasi. Ta oli ikka täna vist väga pahas tujus.

Kaylee naeris valjult ja vaatas Viancente poole. "Keegi lõi sind siis kui sa jahil olid vä?" naeris Lee edasi.

''Kõik lõid jah.'' noogutas Viancente muiates ning sättis ühe meeletult ilusa kleidi riidepuule, kelle omanikku ta ei teadnud, ilmselt õe oma, sest neiu selliseid ise ei kandnud. Ta jäi niisamagi noormeestele silma.

"Annab tunda."muigas Kaylee. "Sul tõsiselt midagi süüa pole siin või?" küsis Lee ning vaatas enda voodi alla ja seejärel õe voodi alla leides eest ainult tühjuse.

''Näen ma välja nagu peaks voodi all farmi või midagi?'' küsis tüdruk kulmu kergitades ja samal ajal muiates. Neiu nägi nii naljakas välja, kui urvitas voodi kõrval üritades sealt süüa leida.

"No pakkuda võis." ohkas Kaylee ennast korralikult tagasi istuma ajades. "Kuhu sa mu mataksid, kui ma ära sureksin?" küsis Lee enda õe poole vaadates.

''Mis ma ikka matan, viskan kuhugi põõsasse või nii.'' kehitas tüdruk õlgu ja turtsatas naerda ning vaatas kappi, mis vaikselt riietest täituma hakkas ning nüüd parem välja nägi. Vähemalt hakkavad nüüd uksed ikka kinni minema.

"Kas su armastava õe pool lõi välja?" küsis Kaylee muiates ja võttis maast enda tagi ülesse ja selle taskust uuesti enda telefoni välja. Tagi viskas ta enda jalgade otsa voodisse ning siis sättis Lee ennast mugavamalt istuma. Ta pani enda netiühenduse sisse ja käis paar kuulsamat netiportaali läbi.

''Muidugi, ma armastan sind rohkem kui ennast ju.'' naeratas Madaley tüdruku poole ning tõsines siis taas. Ta oli siiski seda naljana mõeldud - sarkasm on see tore asi.