Jalutuskäik surnuaeda

Evianile meeldis meelsasti surnuaias jalutada isegi siis kui tema tuju oli ära rikutud ning lihtsalt igavusest või närvide rahustamiseks. Ta jalutas vaikselt surnuaias ringi ning kuulas kõrvaklappidest sellist muusikat mis teda praeguse tujuga iseloomustab, ega viinudki enda pilku maast lahti.
E: Scarlet Wilde

"Siin on päris vaikne." Scarlet ohkas vaikselt, jälgides vareseid, mis lendasid mööda taevast.
E: Evian Esto

Evian ei võtnud kuuldagi mis Scarlet just ütles ning süvenes enda muusikalainele edaspidi ning jäi enda unistuste maailma.

"Kas sa arvad isa jälgib meid sealt alt?" Scarlet küsis. "Evian?"
Scarlet norsatas ärritatult ning tiris ühe kõrvaklapi peast, "Võiksid vähemalt mind ühe kõrvaga ka kuulata."

Evian võpatas kui õde temalt ühe kõrvaklapi pealt tiris ning vaatas ehmunult enda õde. "Mh?" oskas ta ainult öelda.

"Aghh, ära arva, et ma oma sõnu nüüd kordama hakkan." ta turtsatas, pannes oma käed risti oma rinnale. "Järgmine kord hoia oma ühte kõrva vabana, et sa kuuleksid mind." Scarlet naeratas Eviani poole

"Mida sa ütlesid?" naeratas Evian ning keeras enda muusika veidike vaiksemaks, et oma õde ka veidikene kuuleks.

"Ma küsisin, kas meie isa jälgib meid sealt.....alt?" Scarlet kallutas oma pea kõrvale ning hõõrus oma käsivarsi nagu tal oleksid kananahk ihul.

Evian vaatab tähelepanelikult ringi, et teha kindlaks, et kas nende isa jälgib neid kuskilt. Järsku nägi ta kuidas üks põõsas järsku liikuma hakkas, ta võpatas korra, ning jäi jälgima seda põõsast. "Vist...?" vastas ta hirm vaikselt ning sosinal.

Scarlet märkas põõsa liikumist ning ehmus samuti, kuid hiljem lendas vares sealt välja, "Woahh, see oli creepy." Scarlet kukkus naerma ning vaatas Eviani poole "Aga jah, ta võib kuid ta peaks vist olema oma tööga üpris hõivatud." ta kehitas õlgu.

Evian muigas ning jalutas edasi ning sai õnneks enda pilgu maast lahti ja ta imetles taevast.

"Tead mida ma vahel mõtlen, kui me surnuaias jalutame?" Scarlet muigas kavalalt.

Evian jäi põnevusega kuulama mida õde talle öelda tahtis: "Millest siis?"

Scarlet turtsatas veel viimast korda, kuni ta vastas, "Need hinged, kõik läksid raisku." tüdruk kehitas õlgu ning hakkas naerma.

"okei" Evian muigas ning lohitas maas olevat kivi mis talle tee peale ette tuli.

Scarlet ohkas ning vaatas maha, tal tuli meelde, et ta pole ammu ühte korralikku hinge saanud, aga ma ei saanud ka isa-suguseks muutuda. Lihtsalt tihti talle tundub, et varsti kaotab ta aru ning muutub hingeõgardiks.

"Kas sa oled kindel, et isa ei ole siin? Mulle tundub, et on..." lausus Evian ning seisatas järsku nagu ta kuulis midagi kahtlast.

"Ma pole kindel..." Scarlet ohkas, "Tavaliselt hakkan ma värisema ning tunnen nagu keegi jälgiks mind." ta selgitas. "Kas sul ei ole vahel selliseid tundeid?"

"ei aga ma tunnetan kuis keegi liigub siia poole..." lausus Evian ning vaatas ringi. "Imelik on, nagu keegi jälitaks meid, ta oleks nagu ennast liiga osavalt ära varjanud nagu ma ei näekski teda." Evian hakkas vaikselt edasi liikuma. Endiselt ringi vaadates, et kas mingit jälitajat ei leidu.

Scarlet vaatas ringi ning tundis samuti,keegi tõesti jälitas meid, "Isa see ei saaks olla, ilm oleks liiga külmaks muutunud siis." ta järgnes Evianile.

Connor oli surnuaeda eksinud ega oskanud sealt enam välja minna. Siis märkas ta järsku eemal kahte noort neidu, kuid kuna Connor ei soovi väga tüdrukutega suhelda, siis pidi ta seda tegema. Ei tahtnud siiski ju surnuaeda jäädagi. "Vabandage, neiud, kui segan," lausus Connor kui oli tüdrukute selja taga. "Kas te oskaksite öelda kus pool asub surnuaia värav?" Connor tundis end kohutavalt kohmakana, kuid midagi polnud teha.

"Ehh, soovitan ümber pöörata ning otse edasi liikuda." Scarlet muigas. "Sa peaksid siis küll välja pääsema." hiljem andis sõbraliku naeratuse.

Evian võpatas, justkui oleks süda tema rinnust välja  hüppanud ning ta pööras kähku ennast selle isiku poole kes Eviani ehmatanud oli, "Seda ma arvasingi..." lausus Evian, see oligi see keda Evian jälitajaks kutsus, kuid see ei saanud jälitaja olla, seda ta arvaski, et mingi isik liigub lihtsalt nende suunas. ja endal veidike hirm hakkas. Evian üritas taas hingata ning normaal hingamist tagasi saada ning üritas rahuneda.

"Oh, siis ma olen koguaeg vist ringe teinud," muigas Connor. "Ja ma pole nii hirmus, et sa surema peaksid," seda rääkis ta nüüd siis sellele blondile neiule- ise veidike naerdes.

"Paistab nii. Mina olen muideks Scarlet, see kes siin peaaegu ära hakkas surema on mu õde Evian." Scarlet tutvustas ning sirutas käe välja.