Jalutuskäik surnuaeda

"Heh, ma olen Connor," naeratas poiss ning sirutas samuti käe välja, seejärel siis raputas seda veidi ning hiljem pani käed tagasi dressikatasku. "Mida te siis teete siin?" Connoril läks täitsa meelest ära, et ta peaks oma ühikasse minema.

"Jalutuskäik nagu näha. Siin on alati nii rahulik olla." Scarlet ohkas. "Evianile meeldib see koht eriti." ta müksas õrnalt küünarnukiga oma blondi õde. "Aga ise? Mida sina siin tegid, et ära eksisid?"

Evian võttis enda nutitelefoni taskust ning jäi omale paremat lugu otsima, mida kuulata, lugu mis praegu käis ei iseloomustanud tema tänast päeva.

"Mida sa topid neid jälle kõrva? Pärast ei kuule jälle mida ma sulle ütlen ja sa tead küll, et mulle ei meeldi ennast korrata." Scarlet pahandas Eviani peale.

Evian naeratas "sorry, sis, aga ainult üks lugu please?`" muigas Evian, ta pööras selja ja jalutas edasi.

Scarlet ohkas muigega, "Hea küll sis, ainult üks ja siis paned selle käest." ta naeratas.

"Jaa,jaa" hõikas Evian, kui oli paar sammu neist kahest eemal, umbes paari meetri kaugusel.

"No ma tulin ka jalutama," vastas Connor ja vaatas kuidas blondi peaga tütarlaps suht jonnakas oli. "Mm.. miks ta selline on?" küsis Connor Scarletilt muiates.

"Ta on alati selline olnud, juba väikesest peale." Scarlet ütles, "Tule, järgneme talle muidu kaob veel ära kah." ta naeris ning hakkas liikuma.

Evian hakkas vaikselt muusika rütmis kaasa tantsima ise samalajal edasi jalutades ning mõmises isegi kaasa.

E: Evian lõpetas muusika kuulamise ning pani kõrvaklapid ja telefoni endale tasku ning jooksis siis õe juurde.

"Okei," ütles Connor ning hakkas Scarleti järgi liikuma.

"Nohh, laul läbi?" naeris Scarlet ning pani oma käe ümber tema õe kaela.

"jepp" naeratas Evian ning andis enda kõrvaklapid ning telefoni enda õe kätte "igaks juhuks annan, muidu ma oleks jälle kuulama hakanud," Evian naeratas.

"Õige mõtlemine." ta sasis Eviani juukseid. "Parem lähme tagasi ühikasse. Kuidagi külmaks läheb." Scarlet soovitas ning hakkas liikuma.